… on 2007. aastal fitnessportaalis ilmunud artikkel, mis rääkis kulturismis valitsevast õelusest, tagarääkimisest ja eneseupitamisest. Ilmus ka II osa, kuid see ületas hea maitse piiri ja võeti tundidega maha.

Mõne arvates iseloomustab see artikkel kulturismimaailma sama hästi nagu “Kuristik rukkis” 1950ndate USAd.

Kuna töötasin üle 5 aasta FitShopis, mida juhtisid samad inimesed, kes Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liitu ja olen seda ala harrastanud juba 15 aastat, siis usun, et oman üpris head ülevaadet.

Kas kulturismis on rohkem sisepingeid kui teistel spordialadel? Olen nii sügavuti seotud olnud vaid selle alaga, seega 100% kindlalt ei saa väita. Küll aga jõudis teatud perioodil iga aasta meediasse mõni dopingu- või muu skandaal meie alalt.

Kas kulturismis on rohkem eneseupitamist ja omakasupüüdlikkust? Mitte tingimata. Olen oma 30 eluaasta jooksul mitmes ametis töötanud ja igaüks üritab leiva lauale saada. Näiteks paar aastat tagasi üritas üks ärimees ühe tulutoova valdkonna juhiks saada. Selleks pani ta iga oma saavutuse meedias suure kella külge, tellis ise ajakirjanikud kohale ja söötis neil kõhud täis (ajakirjanikud on ka inimesed). Samas eks iga majandusharu esindaja peabki oskama avalikult esineda ja meediaga suhelda.

2010 kui käisin Eesti koondisega EMil kaasas. Sel ajal hakkasid eestlased juba medaleid tooma.

“Tokko maffia”?

Alati on olnud tegelasi, kes pole Eesti kulturismis toimuvaga rahul. Mäletan, et mõned head aastad tagasi oli kellelgi raha teemal midagi öelda ja tegin siis vastavad arvutused. See, kui palju on Salme kultuurikeskuses istekohti, on avalik info. Kui palju saali rent maksab, on samuti avalik info. Karikate hinnad leiab igaüks Gravexi kodulehelt. Banketi maksumus ei ole ka saladus (ca 1000 € oli see tookord).  Ühesõnaga kui kriitikutel oleks olnud viitsimist või mõistust paar numbrit kokku lüüa, oleks nad ise näinud, et Eesti karika- ja meistrivõistlused ei ole mingi kaval rahateenimise koht, vaid see tuleb vaevalt ots-otsaga kokku. Kas kulturismiliidu presidendid on olnud ideaalsed? Kindlasti mitte, aga kindlasti ei saaks seda tööd teha ka mõni jõmm, kes on küll tulihingeline rauatõstja, kuid kellel puuduvad elementaarsed sotsiaalsed ja majanduslikud oskused. Alapealkiri “Tokko maffia” on tinglik, sest minul temaga erilisi koflikte ei ole ja ma piirduks selle rääkimisega, mida ise kindlalt tean.

Fakt on see, et dopingukontroll kehtestati Eestis aastal 2000 ja enne seda oli asi päris hull. Pea kõik tuntumad nimed Eesti kulturismis, kes minu noorusajal 10-15 aastat tagasi võistlesid, on vähemalt korra eksinud. Igal jõulupeol tunnistas keegi selle üles. Samas keskmine inimene oleks valmis palju koletumateks tegudeks (pangaröövid ja mõrvad), kui teaks, et pole võimalik vahele jääda.

Ma ei lööks kedagi risti, sest ühiskonnas on “normaalne” see, mida enamik teevad ja kui kõik Su ümber midagi krõbistavad, siis on lausa imelik teisiti käituda. Peaaegu oleksin isegi seda teed läinud. Pluss sportlane üritab ikka kasutada kõiki vähegi lubatud vahendeid, et endast maksimumi anda. Üksikud korrad on sportlasi vahele võetud isegi seetõttu, et veres on veel ained, mis eelmisel aastal olid lubatud, sellest aastanumbrist aga mitte. Üldiselt aga on nii, et kui keegi süüdistab oma positiivises dopinguproovis toidulisandeid, siis tead, et ta ajab jama.

Olgu ka öeldud, et dopingu kasutajaid on viimase paarikümne aasta jooksul Eestis olnud ilmselt tuhandeid (sh harrastajaid), aga tiitlivõistluste medaliteni jõudsid ikka vaid need kümmekond. Pea kõik, kes olid tipus, olid kasutanud, aga sugugi mitte kõik, kes kasutasid, ei jõudnud tippu. Ei saa olla laisk, rumal ja geneetiliselt andetu.

Flex Wheeler – üks geneetiliselt andekamaid kulturiste. Ilus ümar lihas, filigraanne, kitsas keskkoht, 109kg.

Jari Mentula – Soome profikulturist. Kohutav lihaskäkk, 125kg.

Veel dopingust

Olen 15 aasta jooksul näinud mitut lainet noorsportlasi, kes on hakanud steroide kasutama, “sest ilma ju tippu ei saa”. Teate, mitu neist tippu on jõudnud? MITTE ÜKSKI! Mõnel on head geneetilised eeldused, aga ei jaga toitumisest midagi. Mõni on laisk, enamikul pole püsivust ega sobivat kehaehitust. 150cm mees võib kasutada hobusekogustes hormoone ja temast ei saa suure tõenäosusega ikkagi NBA tippu. Omad eeldused peavad olema ka kulturismis. 6x Mr Olympia Dorias Yates Inglismaalt ütles kord, et enne tule oma riigi meistriks, siis mõtle edasi, kas järgmisel tasemel võistelda. Meie mõistes peaks siis näiteks enne naturaalselt Euroopa meistriks tulema.

Inimloomusele on omane vastutust endast väljapoole asetada. Süüdistada oma elukäigus saatust, õnne, jumalat või teisi inimesi. Väga mõru pill neelamiseks on teadmine, et lihtsalt ei olda mingil alal andekas. Palju lihtsam on öelda, et kõik sportlased on tipus dopingu tõttu, kõik rikkad on vargad ja 8 aastaselt pole võimalik sümfooniat kirjutada (nagu Mozart tegi).

Mis mulle aga ei meeldi, on see, kui mulle isiklikult dopingu tarvitamist tunnistanud inimene esineb silmakirjaliku õigluse rüütlina. Olen olnud tunnistajaks ka olukorrale, kus endine “keemik” (steroide kasutanud isik) tunnistab liidu juhatuse liikmele, et ta nüüd enam ei kasuta, tuleb Eesti võistlustele osalema ja läheb enne veel igaks juhuks ise dopingukontrolli. Ta küll väitis, et ta on nüüd muutunud mees ja mõistab oma viga, aga selline olukord riivas veidi mu õiglustunnet – mil määral erineb see valemängurist, kes lihtsalt ajastab keelatud ainete kasutamist nii, et võistluste hetkeks korraks “puhas” on? Samas ei saa midagi teha – kui sportlane on võistluse hetkel puhas, siis ei saa keelata tal osalemast.

6x Mr Olympia, legendaarne Dorian Yates

Dinosaurused toovad pudrumäed ja piimajõed

90ndate dinosaurused väidavad, et Eesti kulturismiliidu range dopingukontroll saeb oksa, millel nad ise istuvad.  Tõsi – enne oli meeste kulturismis konkurents tihedam. Samas! Tollal oli meil paar üksikut nime, kes võrriga jalgrattavõistlusel vormelite vastu said. Pärast dopingukontrollide tihendamist on Eesti sportlased erinevatelt fitnessaladelt toonud ca 60 medalit! Võib-olla ongi kunstlike ainetega elushoitav kulturism mõeldud välja surema.

Saurused arvavad veel, et kui kontroll vabaks lasta, siis tekivad meil samasugused spordistaarid nagu USAs, kes teenivad miljoneid endale ja korraldajatele. Siis tulevad sponsorid, fännide hordid ja helge tulevik…

Reaalsus on midagi muud. Selge see, et bikiinifitness on raskemate fitnessaladega võrreldes modellivõistlus, kuid ülipopulaarne modellivõistlus. Fitness pole kunagi olnud nii populaarne kui praegu. Isegi mitte Schwarzeneggeri ekraaniaegadel. Monstrum-kulturistide värdtsirkus tooks saali tulihingelised kulturismifännid, kuid ainult nende piletirahaga ala ei juhi. Ühe pangandusettevõtte sponsorluspoliisis oli otse kirjas, et nad ei toeta dopinguskandaalidega seotud alasid. Mitte et panganduses vähe valgustkartvaid tegusid oleks nagu viimasel ajal loeme, aga selline see imidžiloome on.

Ka toidulisandiärid ei keskendu sportlastele spetsiifiliste toodete hankimisele, vaid keskmisele harrastajale, sest see turg on lihtsalt palju laiem. Proteiinibatoonid, proteiinipannkoogid, proteiinipudingud, proteiinikohv… Kes kurat neid ostab, mõtlen ma tihti, aga näe – ostetakse ja mitte vähe.

Ka jõusaalid pole enam higised hardcore urkad. Veits veider, et kõige populaarsemad jõusaalid on kõige vähem jõusaalid – need, kus põhirõhk on mugavusel, hügieenil, esteetikal. Aga nii on ja evolutsioon on püsimajäämise eeldus.

 

Teemat soovitas Kuido.

Sul on ka küsimusi ja mõtteid, millest kirjutada võiksin? Anna teada kommentaariumis