Kuulsin, et kuigi jõusaalid on koroona ajal poole aastast suletud, on sel ja eelmisel aastal nõudluse tõttu isegi rohkem personaaltreeneri koolitusi korraldatud – väga huvitav! Personaaltreeneri tööd olen osaliselt või täiskohaga teinud juba 11 aastat. Viimased 2,5 aastat olen lisaks ka kontoritööd teinud ja tänu sellele oskan nüüd neid kahte võrrelda. Tuleb tõdeda, et personaaltreeneri töö on vist tõesti keskmisest eksootilisem amet.

Räägin siinkohal treeneritöö osadest, mis mulle ja loodetavasti ka teile huvi pakuvad, mis uutele alustavatele treeneritele kasuks võivad tulla ja üritan vastata ka küsimustele, mida te mult küsinud olete.

Miks hakkasid treeneriks?

Jõutrenni hakkasin tegema juba 2004. aastal ehk 16 aastat tagasi ning üsna pea võistlesin ka kulturismis. Loomulikult hakkasid peagi inimesed mult trenni- ja toitumisnõu küsima.

Kui olin 3-4 aastat kulturismiga tegelenud, alustasin tööd Tartu FitShopis, kus nõustasin kliente toidulisandite alal. Ka nemad küsisid nõu trenni ja toitumise osas. FitShopi omanikud toetasid mõtet, et kõik töötajad oleks treeneripaberiga, sest saaks siis nö ametlikult nõu anda.

2010. aastal tegingi treenerikoolitused ja -eksami ära ning hakkasin vaikselt aina rohkem treenima nii harrastajaid kui ka kulturismivõistljejaid. Täiskohaga treeneriks ma kohe ei hakanud. 2010. aastal polnud majandus selleks valmis ja personaaltreeningud piisavalt popid. Täiskohaga treeneriks hakaksin 2015. aastal ja tabasin sellega üpris hästi personaaltreeningute populaarsuse kasvuaega Eestis. On olnud väga huvitav olla selle ühiskondliku trendi tunnistajaks…

Kuidas saada personaaltreeneriks?

Esiteks peab muidugi läbima treenerikoolitused ja sooritama eksami. Eestis on hetkel kolm põhilist koolitust. Prognoosin, et kui personaaltreeneri ameti populaarsus veel kasvab, tuleb koolitusi kõvasti rohkem juurde. Koolitajatele on see ka väga hea viis raha teenimiseks…

Kuus aastat tagasi olin USAs ja uurisin sealse personaaltreeneri elu kohta (reisimine on üleüldse kasulik, sest võimaldab justkui ajas edasi reisida ja tulevikutrende ette näha). Igatahes läksin ühe suurema spordiklubiketi juhataja juurde ja ta printis mulle välja tervelt neli kahepoolset A4 treenerilitsentsidega, mida nemad aktsepteerivad. Juhin tähelepanu, et tegelikkuses oli erinevaid koolitusi veel rohkem, ta näitas mulle ainult neid, mis nende ketile sobivad.

Kuidas heaks personaltreeneriks saada?

See on juba raskem küsimus.

Esiteks peab treeneril olema selle ala vastu tõeline huvi. Olen näinud noori, kes lähevad ülikooli õppima eriala, mis tol hetkel tundus huvitav, aga millega nad pole kunagi varem kokku puutunud. Sellisel juhul jääb tõesti ka kolmest ülikooliaastast väheks, et spetsialistiks saada. Usun, et hea treener peaks lisaks paarile treenerikoolituse nädalale ise tahtma palju juurde õppida. Kindlasti on vaja palju praktikat ning kasuks tuleb ka, kui ta ise toitumist ja treeningut enda nahal läbi proovib.

Teiseks on vaja aega. Kui ma MyFitnessis tööd alustasin, siis imestasin ka, kuidas tolleaegsed tipptreenerid nii populaarsed olid. Peale selle, et tegu oli heade treeneritega oli neil ka teine oluline omadus – nad olid seda tööd kaua teinud. Selleks, et kliente leida, pead alguses võib-olla vähemtasuvamaid jõusaali valvetunde tegema ja kehaanalüüse läbi viima. Seal saad juba vaikselt kliente leida ja oma teenuseid müüa. Kui teed oma tööd hästi, siis klient räägib sellest paarile sõbrale, nad tulevad trenni ja räägivad ka paarile sõbrale ja nii see hakkab vaikselt minema. Sul võib olla väga kõva treeneripaber, aga enda tuntuse ülesehitamiseks läheb vähemalt paar kuud.

Kolmandaks, treener peab julgema ja oskama inimestega suhelda. Näen päris tihti mõne populaarsete treeneri sotsiaalmeediast, kuidas ta kliendid ei soorita harjutusi väga hea tehnikaga. Sellest hoolimata on tal palju kliente, sest ta on väga hea suhtleja ja meeldiv inimene. Sõber, kelle juurde klient tahab üha uuesti ja uuesti tagasi tulla ning järjepidev treening ongi ju edu võti. Trenn on enamiku jaoks niigi ebameeldiv kohustus ja kui kui treeneri iseloom trenni veel ebameeldivamaks teeb, siis ei aita ka kõige vingem paber.

Ja ei – Sa ei pea tingimata kuulsusi treenima. See on küll reklaamiks hea, aga sama hästi (või isegi lihtsamini) saad oma tasu kätte tavalisi kontoriinimesi treenides. Isegi võistlevaid sportlasi ei pea tingimata treenima. Arvasin pikka aega, et kui treenin fitnessportlasi võistlusvormi, siis tavainimene mõistab, et ilmselgelt suudan ka tema paar üleliigset kilo kaotada, aga inimeste peas seostub fitness liigse muskliga ja selle peale küsiti, kas ma üldse tavainimesi treenin? Üks tuntud Eesti toitumisnõustaja ütles mulle kunagi: “Sportlasi pole mõtet treenida – neil pole raha. Palju lihtsam on treenida mõnda ärimeest, panna ta kasvõi lihtsalt jõusaalis ringe jooksma.” Eks tõde on kuskil seal vahepeal…

Parimad/halvimad kliendid? Mis teeb treeneritöö juures õnnelikuks?

Seda küsimust saan ka tihti. Üldiselt on mul vist vedanud, väga ebameeldivaid kliente pole praktiliselt olnud. Võib-olla aitavad mu pikantsed sotsiaalmeedia postitused juba eos eemale hoida neid, kes huumorit ei mõista. 🙂

Kui siiski mõned välja tuua, siis personaaltreeningute (ja minu) populaarsuse kasvuga sattusid minu juurde mõned snoobid, kes tegelikult trenni teha ei tahtnud, aga eratreener oli nende jaoks staatuse näitaja ja kolleegid oli vaja üle trumbata. Samuti pani mõningaid inimesi veidralt käituma see, kui ma komeedina MyFitnessi üheks populaarseimaks treeneriks tõusin. Mõni tuli mu juurde võimatu missiooniga, näiteks tahab kaks korda nädalas treenides bikiinifitnessi vormi saada või probleemiga, millest arstidki jagu ei saanud – justkui tahtis tõestada, et kui ma pole kõikvõimas, siis ma pole hea treener.

Häid kliente on palju. Parimad on ilmselt need, kellega on olnud pikem koostöö, sest siis oleme jõudnud teineteist tundma õppida ja nalja saab aina rohkem. Mõni on kutsunud sünnipäevale, teine pulma, kolmas lihtsalt peole, neljas näiteks sukelduma. 😀 Üks klient kinkis mulle GoPro kaamera, teine 5kg Komeedi kommi. 🙂 Kolleegidel on olnud kliente, kes laenavad neile isegi oma kabrioletti, seega jah – toredaid asju juhtub treenritega küll. 🙂

Minu teine lemmikasi inimeste aitamise kõrval on see, et tänu personaaltreeningutele olen kohanud nii palju huvitavaid inimesi. Olen treeninud näitlejaid, muusikuid, strippareid, valitsuse nõunikke, juriste, saatejuhte, raamatupidajaid, ehitajaid, arste, pankureid, tarkvaraarendajaid, ettevõtjaid jpt. Heteroid, geisid, transsoolisi ja svingereid. Inimesi Hiinast, USAst, Lõuna-Ameerikast, Aafrikast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Venemaalt… Mulle meeldib uurida klientide elukutsete kohta, olen saanud teada väga huvitavaid fakte. Eri rahvusest ja kultuurist inimestega rääkimine avardab silmaringi. Kohati kuulen täiesti uskumatuid elulugusid, millest saaks hea raamatu või filmi…

Nii palju erinevaid inimesi kohanuna võin kinnitada, et “seest oleme kõik roosad” ehk kui eelarvamused kõrvale jätta ja inimesi tundma õppida, siis avastame, et meie liigikaaslased on kõik üpris toredad, sarnaste hirmude ja unistustega.

Kuidas konkurents on? Kas tasub treeneriks hakata?

Seda on mult ka tihti küsitud ja see on ka mulle endale huvitav.

Ühest küljest tehakse treeneripabereid üle mõistuse palju. Teisalt väga headele treenritele on alati tööd.

Konkurents on tihe nii selles mõttes, et personaaltreeneri amet on läinud mainstreami kui ka selles mõttes, et konkurents ka üpris avalik. Seletan natukene pikemalt, mida ma selle all silmas pean, sest enamik pole ilmselt sellele kunagi mõelnud…

Kui oled kontoritöötaja, siis teed vaikselt oma tööd ja ei pea iga päev enda oskusi reklaamima ning Sul on tunnipalk, mitte tükitöö. Tööd otsides küll konkureerid teiste kontoritöötajatega, aga nemad tingimata ei tea, kes nende asemel valituks sai ja GDPR ei luba ka Sulle teiste kandideerijate andmeid avaldada.

Kui oled näiteks Tele2 müügimees, siis teenid ka iga kliendi pealt nagu treener ja pead seega olema natukene nö agressiivsem. Oled küll natukene rohkem esiplaanil, aga reklaami ja klientide leidmise eest hoolitseb peamiselt ikkagi ettevõte. Kui Tele2 müügimees võidabki Elisa kliendi endale, siis Elisa ilmselt ei tea, milline Tele2 müügimees seda tegi ja mida kliendile pakkus.

Treeneritöö on veelgi samm edasi. Teenid ainult nii palju kui trenne annad, konkureerid teiste treeneritega ja pead pidevalt pildis olema, et iga nädal uusi kliente leida.* Sa esindad iseennast ja vastutad ise. Kui 2016. a kiirelt MyFitnessi populaarseimate treenerite edetabeli tippu tõusin ärritasin sellega mõningaid pealtnäha normaalseid ja isegi haritud, kuid vähempopulaarseid treenereid. Ei meeldinud neile see, et mul nii palju kliente oli ega see, et sotsiaalmeedias popiks sain. Ei see, et meedias figureerisin, ega see, et endale sponsoreid sain. Üks treener, kes tahtis MyFitnessisse tööle saada, aga ei saanud lausa filmis mind salaja ja saatis selle mu bossile küsimusega, et miks teeb teie parim personaaltreener klientidega just neid harjutusi ja mitte teisi. 😀

*Kui Sa just pole väga pikaaegne treener. Siis tekivad Sul püsikliendid, kes käivad aastaid ja Sa ei pea end enam nii palju reklaamima 🙂

Kui palju treenerid raha teenivad?

See sõltub sellest, kui palju treener trenne annab ja kui palju trenni eest küsib. Põhipalka personaaltreeneritel tavaliselt pole! Teenid ainult nii palju, kui trenne annad.

Maksimaalselt olen ühes kuus teeninud Eesti 2,5 keskmise palga jagu, mis pole üldse paha – annab täitsa võrrelda tarkvaraarendajaga. Muidugi siis olid mul ka 10h tööpäevad, töötasin ka nädalavahetustel, andsin lisaks koolitusi, millega teenib 1h jooksul mitu korda rohkem kui trenniga jne.

Samas tuleb tunnistada, et praegu kui näen igakuist treenerite edetabelit, korrutan trennide hulga keskmise trennihinnaga ning lahutan maksud, siis mulle tundub, et ainult treeneritööst elavad Eesti peale ära ainult top10 treenerid! Ehk igas MyFitnessi klubis ainult 0,5-1 treener? Seda tuleb silmas pidada! Ma ei tea, kas koolitajad seda mainivad? 🙂 Eks paljud teenivad lisa rühmatreenerina või üldse muu ametiga.

Kui palju treenerid dick pic’e saavad?

Seda konkreetset küsimust peaks küsima naistreeneritelt. Ma õnneks ei saa, kuigi vormis mehed lähevad peale ka mõnedele meestele, sellest sain aru juba Rate.ee aegadel postkasti potsatanud kirjadest. Usun, et kuna enamik treenereid on heas vormis kenad noored inimesed, siis lähenemiskatseid tuleb ette, aga õnneks ilmselt mitte massiliselt.

Võrreldes kontoritöötajaga, kes ei kohtu pea kunagi kellegagi, on treeneritel kindlasti lihtsam erinevate inimestega tutvuda. Võin öelda, et siis kui särgita storysid tegin, sattus ikka iga paari kuu tagant mu juurde mõni neiu, kellest oli aru saada, et ta ei taha (ainult) trenninõu. Samuti sain Instagrammi huvitavaid DMe ja neid ei häirinud isegi kui ütlesin, et mul on tüdruksõber olemas. Aga ma jäin alati professionaalseks. 🙂

Lõpetuseks minu küsimus uutele treeneritele.

Miks õppisid treeneriks ajal, mil jõusaalid on poole aastast kinni või treeningud piirangutega?

Ehk seetõttu, et tekkis tööpuudus ja treenerilitsents on selline, mille saab kätte paari nädala või kuuga?

Või on lõpuks kõigini jõudnud see tunne, et treeneriamet on uus, kuum ja tasuv töö? (Paradoksaalselt tundub iga äriga, et selle aja peale kui suurem hulk inimesi uue asjaga tegelema julgeb hakata, on turg juba küllastunud. Meenub kuidas paar aastat tagasi tegid kõik endale toidulisandipoe, kuigi isegi Eesti suurimatel pole see teab mis kasumlik äri.)

Samas äkki on koolituste populaarsuse kasv veel lihtsamini seletatav. Ülikooli majandustunnis õppisin, et kriiside ajal suureneb õppurite hulk, sest inimesed, kes on töö kaotanud ja ei leia uut tööd või ei vaja tingimata uut tööd (noored, kes saavad ka vanemate juures elada) lähevad edasi õppima.

Igatahes ootan teie vastuseid ja kommentaare. Kui teil on veel küsimusi treeneritöö kohta, siis lisage need kommentaaridesse ja üritan ka neile vastata.

Püsige moodsad! 🙂