Võistlushooaja kokkuvõte

“It´s been 7 hours and 70 days, since you took your love away”, parafraseerides Sinead O’Connori kuulsaks lauldud hitti.

Kuigi viimasest võistlusest -Euroopa meistrivõistlustest kulturismis- on möödas üle 2 kuu, pole ma võistlushooaja kohta ühtegi ammendavat postitust teinud.  Arvan, et peaks, siis saaks eluga edasi minna. Mõtlesin täna hommikul, kuidas seda teha nii, et inimesed suudaks samastuda. Avastasin, et palju paralleele saab tõmmata lahkuminekuga. Kuuled küll, et suhe nõuab tööd, aga mõnikord lihtsalt ei saa asja. Pinguta, palju pingutad.

15. september 83 kg VS 6. aprill 75 kg

Miks ma üldse üle 5 aasta taas kulturismis võistlesin?

Otsustasin juba paar aastat tagasi, et kuna sel aastal saan 30 aastaseks ja täitub pool elu ehk 15 aastat trenni, siis selle tähistamiseks tuleks teha väike “inventuur” ja vaadata, mis selle ajaga tehtud sai. Ehk on midagi juurde tulnud. Kulturism ongi “vanade meeste” ala, sest lihas kasvab aeglaselt (1kg aastas) ja kui vaadata suurvõistluste medalimehi, siis reeglina ongi tipus alles 30-35-aastased.

Ja kui ma endale midagi luban, siis tuleb see ära teha. Illustreerimiseks lugu kooliajast. Gümnaasiumis oli mu pinginaabriks üks klassivend põhikoolist. Saime headeks sõpradeks, suhtlesime ka hiljem ja käisin ta pulmaski. 10. klassis hakkas ta ekstreemseks veganiks. 12. klassis jättis ta selle osalt tervise tõttu pooleli. Noh… osa teist peaks teadma, et taimetoitlusest ei arva ma midagi head, aga mäletan, et kuidas mul sees kihvatas. “Krt, kui oled endale mingi eesmärgi võtnud, siis lähed sellega lõpuni.” Olen ka nii võistelnud, et konkurent treenib samas klubis sama treeneri all ja tean, et lähen kaotama.

Pluss tahtsin end muidugi proovile panna. Usun, et aeg-ajalt tuleb kasuks end mugavast elust välja kiskuda.

Kuidas praegu läheb?

Mis siin siin salata: dieeti alustasin septembris 83 kg pealt ja maikuuks olin alla 75 kg. Ehk siis 7-8 kuuga võtsin 8-9 kg alla ja võistlusjärgse nädalaga võtsin… 10 kg juurde. Jah, lugesid õigesti. Kui mu tüdruk võttis Itaalias 2 kg juurde ja koju tulles langes see alla tagasi, siis ma võtsin dieedijärgse puhkusega juurde 10kg. Öelge mis te tahate, et ainevahetus ei aeglustu jne, aga ma ei teinud endale 5x suuremat portsu, me käisime ainult väljas söömas. Kuigi tema kalorivajadus on ca 2000 kcal ja mul 3000 kcal, ning puhkusel liikusime rohkem kui muidu, tõusis mu kaal 5x enam.

Pärast kaheksakuulist dieeti imas keha kõik enda sisse nagu svamm. Kui mul oleks soov lähiajal uuesti võistleda, oleksin pidanud end tagasi hoidma, praktiliselt dieeti jätkama. Kuna see polnud mul esimene võistlushooaeg, oskasin seda oodata ja ei muretse kaalutõusu pärast.

8 kuud pidevat trenni viis ka trenniisu ning praegu olen end vaid korra-paar nädalas liigutanud. Ehk alati, kui keha ühte äärmusesse viia, liigub “pendel” lahti lastes teise äärmusesse. Seetõttu pole ka mingitel jo-jo dieetidel mõtet. Praegu olen teises äärmuses ja küllap läheb veel paar võnget, enne kui keskel pidama jään

Millal uuesti kulturismis võistlen?

Nooruses võistlesin 2x aastas. Kuigi pidevalt dieeditades ei kasvanud lihas vapsee, aitas see end võistlemise lainel hoida, nö rattas. Samas võistlusväliselt oli tagasilöök kaalus seda suurem ja ainukene aeg, kui ma oma vormiga rahul olin, oligi dieedil. Viimased aastad pole hulle “massiperioode” teinud ja kaal on ka võistlusväliselt püsinud 80 kg juures, mistõttu olen ka võistlemata oma välimusega rahul.

Ütlen seda ilma igasuguse kibestumiseta, aga kui noorena otsid ikka gruppikuuluvustunnet, siis enam ma seda kulturismiringkonnast ei vaja. Paljud neist on ikkagi jõmmid, keda jõusaalist väljaspool eeskujuks võtta ei tasu. Nendega samastumist või koos hängimist ma ei igatse. Ma pole ka hõbelusikas suus sündinud, seega kui enda maja või muud elulist soovin, pean rohkem aega töö alla panema.

Ma ei salli neid, kes hakkavad fitnessi kui spordiala maha tegema, kui oma laiskuse või mugavuse tõttu tulemust ei saavuta. Kui algajate puhul on see veel mõistetav faas, siis treenerite puhul piinlik. Minu jaoks on kulturism nagu pereliige. Ma võin aeg-ajalt pettuda ja tülitseda, aga tal on ikka mu südames kindel koht. Samas ükskord peab ka pere juurest välja kolima.

Dieet pani ka mu suhte tõsiselt proovile. Õhtuti rääkisin tüdrukuga viipekeeles või sosinal. Panin kogu majapidamise tema õlule. Ägestusin tihti. Mis siin salata – ka libiido oli nullis. Tema ega mina ei taha praegu mõeldagi et kunagi veel võistlen.

Never say never. Võimalik, et aastate pärast on “sünnitusvalu” taas ununenud ja tunnen ennast laisa vorstina, kes vajaks üles raputamist.

Kui riik või EOK lõpuks ka kulturistide soojamaalaagreid kinni maksma hakkab nagu suusatajate viimaseid kohti, siis võib mõelda. 😀 Kahe töökoha kõrvalt võistlusspordiga tegemine (nagu sel aastal) ei ahvatle.

Mida ütlen toetajatele?

Suur-suur aitäh kõikidele toetajatele! Eriline tänu kõigile, kes rahaliselt toetasid. Teie ees on mul veidi häbi, sest ma pole harjunud kerjama ja oleks tahtnud tänutäheks hea tulemuse teha. Vorm oli mul küll elu parim ja keskmise inimese jaoks eeskuju, aga mõne medali oleks ka võinud lunastada.

Võistlustel polnud ka õnne – mitmel korral pandi minu kategooria suuremate meestega kokku, sest eraldi kategooriateks polnud piisavalt võistlejaid. Oleks tahtnud ennast ikka võrdsete meestega võrrelda. Või noh, nii võrdsete kui võimalik, sest ühelgi välisvõistlusel polnud dopingukontrolli. See on juba nii tavaline, et ei viitsi sel teemal pikalt peatudagi. Samuti pole mõtet peatuda vigastustel, sest need ei mõjutanud tulemust.

Tänan ka heade sõnade eest! Sain palju kirju, mis ütlesid, et oleksin nii mõnelgi võistlusel väärinud paremat kohta, aga selline subjektiivne ala see kulturism juba kord on. Näiteks kui tahad võita 10 aastat võitnud sportlast, siis ei piisa sellest, kui temast mõne % parem oled. Legendi võitmiseks peab olema peajagu üle, sest võita tuleb ka temaga kaasaskäivat “aurat”. Samas on piltide järgi sama raske medaleid jagada kui takeaway järgi restorani hinnata. Toit moodustab restorani hindest vaid ühe osa ja umbes nii on asjad ka kulturismivõistlusel.

Lihasmassis osas olen ilmselt oma naturaalse piiri saavutanud. Umbes sama palju kaalusin ka 5 a tagasi. Vorm oli seekord parem, aga 1-2kg oleks veel olnud võtta. Samas see poleks ikkagi medalit toonud. Ise olen üldiselt oma kehaga rahul. Võib-olla pole nii suurt robustset lihast kui võitmiseks vaja, aga fitnessmodelli tööks või treeneritööks piisab kindlasti.

Sel kevadel oli minu kuues võistlushooaeg ja 14. võistlus kulturismis.

Tulemused olid järgmised:

Better Bodies Challenge, Rootsi 6. koht

Sweden Grand Prix, 7.koht

Eesti karikavõistlused, 4. koht

Euroopa meistrivõistlused, 8. koht

Mis teemadel võiksin veel kirjutada? Anna teada!