Personaaltreeneri tööst
Kuulsin, et kuigi jõusaalid on koroona ajal poole aastast suletud, on sel ja eelmisel aastal nõudluse tõttu isegi rohkem treenerikoolitusi korraldatud – väga huvitav! Treeneritööd olen osaliselt või täiskohaga teinud juba 11 aastat. Viimased 2,5 aastat olen lisaks ka kontoritööd teinud ja tänu sellele oskan nüüd neid kahte võrrelda. Tuleb tõdeda, et personaaltreeneri töö on vist tõesti keskmisest eksootilisem amet.
Räägin siinkohal eratreeneri tööst, täpsemalt nendest osadest, mis mulle ja loodetavasti ka teile huvi pakuvad, mis uutele alustavatele treeneritele kasuks võivad tulla ning üritan vastata ka küsimustele, mida te mult küsinud olete.
NB! Kui oled personaaltreeneri otsingutel, siis loe minust lähemalt siit või telli treeningkava kiiresti ja lihtsalt minu veebipoest.
Miks hakkasid treeneriks?
Jõutrenni hakkasin tegema juba 2004. aastal ehk 16 aastat tagasi ning üsna pea võistlesin ka kulturismis. Loomulikult hakkasid peagi inimesed mult trenni- ja toitumisnõu küsima.
Kui olin 3-4 aastat kulturismiga tegelenud, alustasin tööd Tartu FitShopis, kus nõustasin kliente toidulisandite alal. Ka nemad küsisid nõu trenni ja toitumise osas. FitShopi omanikud toetasid mõtet, et kõik töötajad oleks treeneripaberiga, sest saaks siis nö ametlikult nõu anda.
2010. aastal läbisingi treenerikoolitused ja -eksami ning hakkasin vaikselt aina rohkem treenima nii harrastajaid kui ka kulturismivõistljejaid. Täiskohaga treeneriks ma kohe ei hakanud. 2010. aastal polnud majandus selleks valmis ja eratreeningud piisavalt popid. Täiskohaga treeneriks hakkasin 2015. aastal ja tabasin sellega üpris hästi personaaltreeningute populaarsuse kasvuaega Eestis. On olnud väga huvitav olla selle ühiskondliku trendi tunnistajaks…
Kuidas saada eratreeneriks?
Esiteks peab muidugi läbima personaaltreeneri koolitused ja sooritama eksami. Eestis on hetkel kolm põhilist eratreeneri koolitust. Prognoosin, et kui selle ameti populaarsus veel kasvab, tuleb eratreenerite koolitusi kõvasti rohkem juurde. Koolitajatele on see ka väga hea viis raha teenimiseks…
Kuus aastat tagasi olin USAs ja uurisin sealse eratreeneri elu kohta (reisimine on üleüldse kasulik, sest võimaldab justkui ajas edasi reisida ja tulevikutrende ette näha). Igatahes läksin ühe suurema spordiklubiketi juhataja juurde ja ta printis mulle välja tervelt neli kahepoolset A4 treenerilitsentsidega, mida nemad aktsepteerivad. Juhin tähelepanu, et tegelikkuses oli erinevaid koolitusi veel rohkem, ta näitas mulle ainult neid, mis nende ketile sobivad.
Millised personaaltreeneri koolitused on Eestis?
Eesti Kulturismi- ja Fitnessi Liidu koolitus keskendus varem kulturismi- ja fitnessitreeneri ning jõusaalitreeneri ametile. Nüüd kui personaaltreeneri amet on populaarsem kui kunagi varem, on ka nemad oma koolitust personaaltreenerile vajaliku sisuga täiendanud.
EKLFi koolituse suur pluss on, et see on Eestis EOK poolt tunnustatud, ehk justkui ainuke, mis ametlikult treenerikutse annab. See võib olla vajalik kui soovid töötada kuskil riigiasutuses või taotleda mingit toetust. Samas ma ei ütleks, et see on eratreeneri koolitustest kõige põhjalikum ning spordiklubide omanikud on reeglina eraisikud, kellele sobivad ka teised treeneridiplomid.
FAF koolitus on Eestis juba aastaid tegutsenud keskendudes just personaaltreeneritele. Väidetavalt on tegu üpris põhjaliku eratreeneri koolitusega. Mulle on tundunud, et FAFil ja EKFLil on erinev lähenemine, mistõttu tasuks võimalusel mõlemad läbida, et eratreeneri maailma laiemalt näha. Olen kuulnud kuulujutte, et FAFi koolituselt võib läbi kukkuda ka selle eest, kui eksamil käed taskusse paned või nätsu närid. Ma pole kindel, kas see on tõsi ja kas see sellisel juhul näitaks koolituse professionaalsust või eksamineerija väiklust… Samuti olen kuulnud vastakaid arvamusi mõnede õppejõudude professionaalsuse osas, kuid loodetavasti on aastad ja tugevnev konkurents turul omad korrektuurid teinud.
Intensive PT on turul kõige uuem tegija ning pakub võimalust õppida treeneriks kaugõppe vormis. Selle peale, et treeneriks saab õppida ka veebi teel, on paljud esmapilgul nina krimpsutanud. Tegelikkuses on ka Intensive PT koolitusel väike praktiline osa, kus kohtutakse silmast silma. Intensive PT koolituse ega sealsete koolitajate kohta pole ma väga detailset tagasisidet kuulnud, aga tean mõnda treenerit, kes on ka selle, kaugõppe vormis omandatud diplomiga edukat karjääri teinud.
Kuidas heaks treeneriks saada?
See on juba raskem küsimus.
Esiteks peab treeneril olema selle ala vastu tõeline huvi. Olen näinud noori, kes lähevad ülikooli õppima eriala, mis tol hetkel tundus huvitav, aga millega nad pole kunagi varem kokku puutunud. Sellisel juhul jääb tõesti ka kolmest ülikooliaastast väheks, et spetsialistiks saada.
Usun, et hea treener peaks lisaks paarile treenerikoolituse nädalale ise tahtma palju juurde õppida. Kindlasti on vaja palju praktikat ning kasuks tuleb ka, kui ta ise toitumist ja treeningut enda nahal läbi proovib.
Teiseks on vaja aega. Kui ma MyFitnessis tööd alustasin, siis imestasin ka, kuidas tolleaegsed tipptreenerid nii populaarsed olid. Peale selle, et tegu oli heade treeneritega oli neil ka teine oluline omadus – nad olid seda tööd kaua teinud.
Selleks, et kliente leida, pead alguses võib-olla vähemtasuvamaid jõusaali valvetunde tegema ja kehaanalüüse läbi viima. Seal saad juba vaikselt kliente leida ja oma teenuseid müüa.
Kui teed oma tööd hästi, siis klient räägib sellest paarile sõbrale, nad tulevad trenni ja räägivad ka paarile sõbrale ja nii see hakkab vaikselt minema. Sul võib olla väga kõva treeneripaber, aga enda tuntuse ülesehitamiseks läheb vähemalt paar kuud.
Kolmandaks, treener peab julgema ja oskama inimestega suhelda. Näen päris tihti mõne populaarsete treeneri sotsiaalmeediast, kuidas ta kliendid ei soorita harjutusi väga hea tehnikaga.
Sellest hoolimata on tal palju kliente, sest ta on väga hea suhtleja ja meeldiv inimene. Sõber, kelle juurde klient tahab üha uuesti ja uuesti tagasi tulla ning järjepidev treening ongi ju edu võti. Trenn on enamiku jaoks niigi ebameeldiv kohustus ja kui kui treeneri iseloom trenni veel ebameeldivamaks teeb, siis ei aita ka kõige vingem paber.
Neljandaks. Mis siin salata — Sa võid olla väga hea treener, aga sellest pole kasu kui keegi sind ei tea. Mõned treenerid ja isegi koolitajad arvavad siiani, et reklaam ja turundus on midagi häbiväärset ja ebavajalikku. Kes elab reaalses maailmas, see nii ei mõtle. Mida rohkem eratreenereid juurde tuleb, seda olulisem on silma paista. Eriti kui diplom on enam-vähem kõigil sama!
Üks minu edu saladusi võibki muuhulgas olla mu turundustaust — õppisin Tallinna Ülikoolis reklaami ning olen turundusspetsialistina töötanud kolmes erinevas ettevõttes 7+ aastat. Personaaltreeneri turunduskoolitust olen andnud nii MyFitnessi treeneritele kui ka Eesti Kulturismi – ja Fitnessi Liidu treeneritele. Loodetavasti on mu turunduskoolitust tulevikus võimalik osta ka teistel (tulevastel) eratreeneritel.
Ning ei – Sa ei pea tingimata kuulsusi treenima. See on küll reklaamiks hea, aga sama hästi (või isegi lihtsamini) saad oma tasu kätte tavalisi kontoriinimesi treenides.
Isegi võistlevaid sportlasi ei pea tingimata treenima. Arvasin pikka aega, et kui treenin fitnessportlasi võistlusvormi, siis tavainimene mõistab, et ilmselgelt suudan ka tema paar üleliigset kilo kaotada, aga inimeste peas seostub fitness liigse muskliga ja selle peale küsiti, kas ma üldse tavainimesi treenin?
Üks tuntud Eesti toitumisnõustaja ütles mulle kunagi: “Sportlasi pole mõtet treenida – neil pole raha. Palju lihtsam on treenida mõnda ärimeest, panna ta kasvõi lihtsalt jõusaalis ringe jooksma.” Eks tõde on kuskil seal vahepeal…
Parimad/halvimad kliendid? Mis teeb treeneritöö juures õnnelikuks?
Seda küsimust saan ka tihti. Üldiselt on mul vist vedanud, väga ebameeldivaid kliente pole praktiliselt olnud. Võib-olla aitavad mu pikantsed sotsiaalmeedia postitused juba eos eemale hoida neid, kes huumorit ei mõista. 🙂
Kui siiski mõned välja tuua, siis personaaltreeningute (ja minu) populaarsuse kasvuga sattusid minu juurde mõned snoobid, kes tegelikult trenni teha ei tahtnud, aga eratreener oli nende jaoks staatuse näitaja ja kolleegid oli vaja üle trumbata.
Samuti pani mõningaid inimesi veidralt käituma see, kui ma komeedina MyFitnessi üheks populaarseimaks treeneriks tõusin. Mõni tuli mu juurde võimatu missiooniga, näiteks tahab kaks korda nädalas treenides bikiinifitnessi vormi saada või probleemiga, millest arstidki jagu ei saanud – justkui tahtis tõestada, et kui ma pole kõikvõimas, siis ma pole hea treener.
Häid kliente on palju. Parimad on ilmselt need, kellega on olnud pikem koostöö, sest siis oleme jõudnud teineteist tundma õppida ja nalja saab aina rohkem. Mõni on kutsunud sünnipäevale, teine pulma, kolmas lihtsalt peole, neljas näiteks sukelduma. 🙂 Üks klient kinkis mulle GoPro kaamera, teine 5kg Komeedi kommi. 🙂 Kolleegidel on olnud kliente, kes laenavad neile isegi oma kabrioletti, seega jah – toredaid asju juhtub treenritega küll. 🙂
Minu teine lemmikasi inimeste aitamise kõrval on see, et tänu personaaltreeningutele olen kohanud nii palju huvitavaid inimesi. Olen treeninud näitlejaid, muusikuid, strippareid, valitsuse nõunikke, juriste, saatejuhte, raamatupidajaid, ehitajaid, arste, pankureid, tarkvaraarendajaid, ettevõtjaid jpt.
Heteroid, geisid, transsoolisi ja svingereid. Inimesi Hiinast, USAst, Lõuna-Ameerikast, Aafrikast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Venemaalt… Mulle meeldib uurida klientide elukutsete kohta, olen saanud teada väga huvitavaid fakte. Eri rahvusest ja kultuurist inimestega rääkimine avardab silmaringi. Kohati kuulen täiesti uskumatuid elulugusid, millest saaks hea raamatu või filmi…
Nii palju erinevaid inimesi kohanuna võin kinnitada, et “seest oleme kõik roosad” ehk kui eelarvamused kõrvale jätta ja inimesi tundma õppida, siis avastame, et meie liigikaaslased on kõik üpris toredad, sarnaste hirmude ja unistustega.
Kuidas konkurents on? Kas tasub eratreeneriks hakata?
Seda on mult ka tihti küsitud ja see on ka mulle endale huvitav.
Ühest küljest tehakse treeneripabereid üle mõistuse palju. Teisalt väga headele treenritele on alati tööd.
Konkurents on tihe nii selles mõttes, et personaaltreeneri amet on läinud mainstreami kui ka selles mõttes, et konkurents ka üpris avalik. Seletan natukene pikemalt, mida ma selle all silmas pean, sest enamik pole ilmselt sellele kunagi mõelnud…
Kui oled kontoritöötaja, siis teed vaikselt oma tööd ja ei pea iga päev enda oskusi reklaamima ning Sul on tunnipalk, mitte tükitöö. Tööd otsides küll konkureerid teiste kontoritöötajatega, aga nemad tingimata ei tea, kes nende asemel valituks sai ja GDPR ei luba ka Sulle teiste kandideerijate andmeid avaldada.
Kui oled näiteks Tele2 müügimees, siis teenid ka iga kliendi pealt nagu treener ja pead seega olema natukene nö agressiivsem. Oled küll natukene rohkem esiplaanil, aga reklaami ja klientide leidmise eest hoolitseb peamiselt ikkagi ettevõte. Kui Tele2 müügimees võidabki Elisa kliendi endale, siis Elisa ilmselt ei tea, milline Tele2 müügimees seda tegi ja mida kliendile pakkus.
Treeneritöö on veelgi samm edasi. Teenid ainult nii palju kui trenne annad, konkureerid teiste treeneritega ja pead pidevalt pildis olema, et iga nädal uusi kliente leida.* Sa esindad iseennast ja vastutad ise.
Kui 2016. aaastal kiirelt MyFitnessi populaarseimate personaaltreenerite edetabeli tippu tõusin ärritasin sellega mõningaid pealtnäha normaalseid ja isegi haritud, kuid vähempopulaarseid treenereid. Ei meeldinud neile see, et mul nii palju kliente oli ega see, et sotsiaalmeedias popiks sain. Ei see, et meedias figureerisin, ega see, et endale sponsoreid sain.
Üks treener, kes ei saanud MyFitnessisse tööle lausa filmis mind salaja ja saatis selle mu bossile küsimusega, et miks teeb teie parim personaaltreener klientidega just neid harjutusi ja mitte teisi. 😀
Millegipärast kipub nii olema, et näiteks kui tuled oma alal Eesti meistriks, siis kuskilt ujub välja mõni vend kes kohe peab mainima, et oled küll tubli, aga tema teab maailmast veel kõvemaid vendi. Ilmselt on siin mängus lihtsalt kadedus.
*Kui Sa just pole väga pikaaegne treener. Siis tekivad Sul püsikliendid, kes käivad aastaid ja Sa ei pea end enam nii palju reklaamima 🙂
Kui palju treenerid palka saavad?
See sõltub sellest, kui palju treener trenne annab ja kui palju trenni eest küsib. Tavaliselt töötatakse käsunduslepinguga või pakutakse eratreeneri teenust oma ettevõtte alt. Seega teenid ainult nii palju, kui trenne annad ning puuduvad tasustatud puhkusepäevad!
Maksimaalselt olen ühes kuus teeninud Eesti 2,5 keskmise palga jagu, mis pole üldse paha – annab täitsa võrrelda tarkvaraarendajaga. Muidugi siis olid mul ka pikad tööpäevad, töötasin nädalavahetustel, andsin lisaks koolitusi, millega teenib 1h jooksul mitu korda rohkem kui trenniga jne.
Samas tuleb tunnistada, et praegu kui näen treenerite edetabelit, korrutan trennide hulga keskmise trennihinnaga ning lahutan maksud, siis mulle tundub, et ainult treeneritööst elavad Eesti peale ära ainult top10 treenerid! Ehk igas MyFitnessi klubis ainult 0,5-1 treener? Seda tuleb silmas pidada! Ma ei tea, kas personaaltreeneri koolituste korraldajad seda mainivad? 🙂 Eks paljud teenivad lisa rühmatreenerina või üldse muu ametiga.
Kui palju treenerid dick pic’e saavad?
Seda konkreetset küsimust peaks küsima naistreeneritelt. Ma õnneks ei saa, kuigi vormis mehed lähevad peale ka mõnedele meestele, sellest sain aru juba Rate.ee aegadel postkasti potsatanud kirjadest. Usun, et kuna enamik treenereid on heas vormis kenad noored inimesed, siis lähenemiskatseid tuleb ette, aga õnneks ilmselt mitte massiliselt.
Võrreldes kontoritöötajaga, kes ei kohtu pea kunagi kellegagi, on treeneritel kindlasti lihtsam erinevate inimestega tutvuda. Võin öelda, et siis kui särgita storysid tegin, sattus ikka iga paari kuu tagant mu juurde mõni neiu, kellest oli aru saada, et ta ei taha (ainult) trenninõu. Samuti sain Instagrammi huvitavaid DMe ja neid ei häirinud isegi kui ütlesin, et mul on tüdruksõber olemas. Aga ma jäin alati professionaalseks. 🙂
Lõpetuseks minu küsimus uutele treeneritele.
Miks õppisid personaaltreeneriks ajal, mil jõusaalid on poole aastast kinni või treeningud piirangutega?
Kas seetõttu, et tekkis tööpuudus ja treenerilitsents on selline, mille saab kätte paari nädala või kuuga?
Või on lõpuks kõigini jõudnud see tunne, et treeneriamet on uus, kuum ja tasuv töö? (Paradoksaalselt tundub iga äriga, et selle aja peale kui suurem hulk inimesi uue asjaga tegelema julgeb hakata, on turg juba küllastunud. Meenub kuidas paar aastat tagasi tegid kõik endale toidulisandipoe, kuigi isegi Eesti suurimatel pole see teab mis kasumlik äri.)
Samas äkki on koolituste populaarsuse kasv veel lihtsamini seletatav. Ülikooli majandustunnis õppisin, et kriiside ajal suureneb õppurite hulk, sest inimesed, kes on töö kaotanud ja ei leia uut tööd või ei vaja tingimata uut tööd (noored, kes saavad ka vanemate juures elada) lähevad edasi õppima.
Kui teil on veel küsimusi personaaltreeneri töö kohta, siis kirjutage mulle.
NB! Kui oled treener või toitumisnõustaja, kes soovib endale rohkem kliente, siis kirjuta mulle. Lepime vahendustasus kokku ja suunan sulle oma kliendid, keda ma ise vastu võtta ei jõua.
Püsige moodsad! 🙂